Süütuse presumptsioon ei ole sônakôlks, vaid demokraatia alusvundament.

Viimastel päevadel on Postimehe veergudel ilmunud kaks lugu, mis käsitlevad Tartu linna juhtimise ümber käivat vaidlust ja üht kandidaati ebamäärases „mineviku luukerede“ võtmes — juhtkiri pealkirjaga „32 miljoni dollari mees“ ning lugu „Täistund: Tartu meeriks pürgiv Vahur Kraft ei vabane mineviku luukeredest“, baseerudes Elo Môttuse poolt viljeletavatel „kollase ajakirjanduse“ väidetel, milles ei olnud ju midagi uut. Mõlemas loos on tunda retoorikat, mis asetab avaliku kahtluse isiku õlgadele, kuigi ei Prokuratuur ega uurimiskomisjonid, rääkimata kohtust pole midagi taolist tuvastanud. Just sellele ongi vaja rahulikult ja selgelt vastata.

Me ei peaks Eestis olulisi õigusriigi aluspõhimõtteid vaidlustama emotsioonide, vihjete ja mineviku kildude najal. Meil on põhiseadus, seadused ja Euroopa inimõiguste standardid, mis ütlevad üheselt: kuni keegi pole kohtus süüdi mõistetud, on ta süütu. Punkt. Seda nimetatakse süütuse presumptsiooniks ning see on kirjas Eesti põhiseaduse §-s 22, KarS§2 :„Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.“ 

Sama kinnitab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (artikkel 6 lõige 2), mille mõte on kaitsta inimest mitte üksnes kohtu eest, vaid ka avalikus ruumis tekkivate vihjete ja „süüdistuslikku varjundit“ kandvate sõnumite eest. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt selgitanud, et riigivõimu esindajad, avalikud institutsioonid, ajakirjandus peavad hoiduma sõnumitest, mis jätavad mulje süüst enne kohtuotsust, ning ka laiem avalik debatt peab austama seda piiri. 

Väärtused, mis hoiavad ühiskonda koos

Süütuse presumptsioon pole juristide kapsamaa ega „kosmeetiline vormitäide“. See on ühiskonna väärtuslik kokkulepe, mis kaitseb igatüht meist — ka siis, kui meile mõni inimene ei meeldi või kui tema varasem ametitee tekitab küsimusi. Kui me lubame erandi ühe puhul, siis lõhume kaitsekilbi kõigi puhul. Õigusriik püsib just nendel põhimõtetel: õiglane menetlus, tõendamiskoormis riigil, kohtuotsuste jõustumine enne hinnanguid.

Kui avalik arutelu libiseb pealkirjadeks, mis loovad seoseid ja vihjeid ilma kohtuotsuseta, normaliseerime „kohtumõistmist leheruumis“. Me teame ajaloost ja rahvusvahelisest praktikast, meie lähiriikidest, et selline tee ei tee demokraatiale au , vaid viib meid demokraatia hävimiseni. Meie eesmärk peab olema ühiskonna õiglusetunne, mis põhineb faktidel ja otsustel, mitte aimdustel.

Meedia roll ja vastutus

Meedia vabadus on demokraatia alus. Kuid vabadus eeldab vastutust. Vastutus ei tähenda vaikimist ega kriitika vältimist — see tähendab täpsust, proportsionaalsust ja selget piiri süüdistuste ning arvamuste vahel. Süüdistus on kohtusaalile, hinnangud tõenditele, arvamused faktidele. Kui süüdistust ei ole või menetlus pole viinud süüdimõistva kohtuotsuseni, on aus kasutada sõna ,„küsimus“, „vaidlus“, ent mitte külvata kuvandit, et „kus suitsu, seal tuld“.

Euroopa inimõiguste raamistik seletab, miks selline piir on tähtis: ka pärast menetluse lõppu (kui asjas on lõpetamine või õigeksmõistmine) tuleb säilitada inimese „seaduslik süütus“ — hoiak, mis ei luba ametlikel , ajakirjandusel ega kaudselt riigivõimu kandvatel häältel kujundada inimesest süüdlast. Avalikus debatis tuleb seda joont austada ning tuleb mõelda, kuidas pealkirjad ja rõhuasetused mõjuvad.

Poliitiline võitlus ei tohi asendada kohtuvõimu

Valimised on koht, kus kaalutakse inimesi, ideid ja plaane. Kohtumõistmiseks on kohus. Kui asendame ühe teisega, loome pretsedendi, mis pöördub peagi meie endi vastu. Täna keegi, kes meile poliitiliselt vôi muudel põhjustel ei sümpatiseeri; homme aga keegi, keda ise toetame. Mõõdukus pole nõrkus, vaid tugevus.

Selles valguses on aus küsida: kas me arutame Tartu tuleviku üle, mis põhineb laiapõhjalisel arusaamal linna arengust — valimisplatvormil — või püüame jätta muljet, et linna saab juhtida või ei saa keegi juhtida vaid pealkirja põhjal? Tartlased väärivad sisulist debatti, mitte isikute stigmatiseerimist.

Kui ei ole süüdimõistvat kohtuotsust, siis ei ole süüd

See lause võib tunduda banaalne, ent see on meie ühine kokkulepe. Õigusriigis ei tõendata süütust; tõendatakse süüd. Põhiseaduse § 22 ütleb selges keeles: „Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.“ See koormis on riigil, mitte inimesel. See on nii, kui tegu on tänaval juhusliku inimesega, ning samuti nii, kui tegu on avaliku elu tegelase või poliitikuga. 

Jah, avalikud ametid eeldavad kõrgemat läbinähtavust ja eetilist latti. Jah, me tohime ja peamegi küsima, millised on kandidaadi valikud, väärtused ja teod. Kuid kuni kohus pole sedastanud süüd, ei tohi me lükata inimest süüdlase rolli. Vastasel korral jääb— avaliku häbimärgi „pitser“ külge, mis on vastuolus nii põhiseaduse kui ka Euroopa standarditega.

Proportsionaalsus ja õiglane mõõt

Õiglane ühiskond suudab kaaluda mineviku juhtumeid proportsionaalselt: kas info on värske, kontrollitud ja asjakohane? Kas see valgustab kandidaadi tänaseid valikuid või on see pigem fragment, mis „kõlab hästi“? Kas avalikkuse huvi ja isiku maine kaitse on tasakaalus? Need on ajakirjanduslikud ABC-küsimused, mille puhul on oluline täpsus ja vastutustunne.

Ka õigusteooria toob välja, et valitsusasutuste ja avalike institutsioonide suhtlus ei tohi jätta muljet, nagu oleks inimene „tegelikult süüdi“, kui kohtuotsust ei ole. See ongi süütuse presumptsiooni nn „teine tahk“, mis kehtib ka pärast seda, kui kriminaalmenetlust ei ole algatatud vôi on lõppenud.

Nüüd veidi meenutuseks:

1. VEB Fondi teemad seonduvad enam kui 30 a. tagasi toimunud sündmustega ning Eesti Vabariigi ja Eesti Panga vastu ei eksisteeri nende sündmustega seotud nõudeid vôi kohustusi. VEB Fond likvideeriti Riigikogu otsusega 15. veebruaril 2012. a. 

2. Kôik VEB Fondiga seotud otsused on tehtud institutsionaalselt, vastavalt kehtinud seadustele ja antud aja kontekstis parimate teadmiste järgi. Otsuste, kinnituste ja heakskiitudega on olnud seotud Eesti Vabariigi kõrgeimad valitsusasutused ja nende järelevalveorganid.

3. VEB Fond oli oma olemuselt registripidaja rollis ning nõuded ja kohustused paiknesid Venemaa Vnesekonombangas, mistõttu Fondi tegevusega seonduvalt Eesti riigile riske ei eksisteerinud.

4. Ametikohustustega seonduvalt olen pidanud aastate jooksul allkirjastama tuhandeid dokumente ning kindlasti ei ole ma teadlikult allkirjastanud valeandmeid sisaldavaid dokumente. 

5. Läbi aastakümnete, mil antud kaasus on olnud meedia ja avalikkuse tähelepanu all, on mind süüdistatud fondi, võlausaldajate ning Eesti Panga huvide kahjustamises, omakasu huvides tegutsemises ning aeg-ajalt sõnaselgelt ka võlausaldajate varade varguses – rõhutan, et sellistel süüdistustel ja kahtlustustel puudub objektiivne ja tõendatud taust. Kohtusüsteemi, prokuratuuri, politsei ega Riigikogu uurimiskomisjoni poolt ei ole tuvastatud sellist tegevust ega sellele viitavaid tôendeid (Riigiprokuratuur lõpetas kriminaalasja menetluse – kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu).

6. Olen läbinud alates 2018. a. Eesti Finantsinspektsiooni, 2021.a. Leedu Keskpanga ja Euroopa Keskpanga „fit and proper“ (sobivuse ja usaldusväärsuse nõuded) testid ning arvan, et minu usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsi ja ärialast mainet ei saa kahjustada kontrollimatute oletustega.

Lõppsõna

Süütuse presumptsioon kaitseb meid kõiki. See ei ole kellelegi „kingitus“, vaid ühiskondlik kokkulepe, mis hoiab ära libisemise kuulujutu-õigusemõistmise ja poliitilise „tribunali“ poole. POSTIMEES – kui Eesti üks olulisemaid ajalehti saab ja peab seda joont kaitsma — teravalt, aga täpselt; julgelt, aga õiglaselt. Mitte aga lati alt läbi joostes ja lähtudes „kollase ajakirjanduse“ esindaja ja temaga perekondlikult seotud advokaadi ning kriminaalkorras karistatud ärimehe V. Kolbakovi finantsilistest huvidest tulenevalt. On ju kahju kui aastaid usutakse ja esindatakse „prohveteid“, kes osutuvad „valeprohvetiteks“ ja kriminaalideks, rääkimata loodetud tasust.

Ja kindlasti oma arvukatele olevatele ja tulevatele toetajatele ütlen, et võib-olla olen jätnud tegemata, mida ehk pidanuksin tegema, ja olen ehk teinud, mida saanuks teha teisiti.

Meie õigusriigi alusvundament ütleb, keegi ei ole süüdi, kuni ta on süüdi. Hoiame sellest kinni — ka siis, kui on valimised, emotsioonid on laes, keegi on „vales“ erakonnas ja pealkirjadel on kiusatus minna „klikkide“ teed.