Inimestele lubatakse tulumaksuküüru kaotamisega rohkem raha kätte jätta, kuid tegelikkuses küüru kadumine pikalt kestnud maksufestivali mõju ei tasanda.
“Valitsus esitleb maksuküüru kaotamist helde kingitusena, mis lahendab kõik inimeste mured. Tegelikkus on mõnevõrra teistsugune, raha tõstetakse lihtsalt ühest taskust teise ja inimeste elujärg mitte ei parane, vaid üha halveneb,” ütles Parempoolsete juhatuse liige Andrus Kaarelson.
Parempoolsete analüüs näitab, et keskmist brutopalka teeniv inimene kaotab viimaste valitsuste maksutõusude ja nende kannul käiva Euroopa kiireima hinnatõusu koosmõjus aastas rohkem raha, kui maksuküüru kaotamine talle 2026. aastal netopalgas juurde annab.
Olulisima mõjuga maksutõusud:
Ülaltoodu tähendab, et isegi maksuküüru kaotamise järel, mis suurendab keskmise palga saaja aastatulu 1848 euro võrra, saab nimene netos kätte 120 eurot aastas vähem, kui enne Reformierakonna maksufestivali. Analüüs arvestab ainult otseseid makse. Kokku on aga viimastel aastatel kergitatud enam kui 20 erinevat maksu ja lõivu, kaudselt kaudselt mõjutavad ka need kõigi inimeste toimetulekut. Samal ajal võtab valitsus sel aastal pea kaks miljardit laenu, millest suurem osa läheb jooksvate kulude katteks. “Tuleb jälle meenutada, et raha ühest taskust teise tõstmise käigus seda kuidagi juurde ei teki, ehkki valitsuse rahanduspoliitika eestvedajaid paistavad niimoodi arvavat,” nentis Kaarelson.
Parempoolsete eesmärk on päriselt inimestele rohkem raha kätte jätta. “Selleks tuleb teha aus ja sisuline valik: langetada tulumaks 18 protsendile ja viia käibemaks 20 protsendi peale. Need otsused parandaksid reaalselt inimeste toimetulekut ning jätaksid 1541 eurot aastas inimestele rohkem raha kätte – tulumaksu alandamise arvelt 673 eurot ja käibemaksu langetamisest 868 eurot,” ütles Kaarelson.
Maksumuudatusi ei tohi tema sõnul rahastada laenuga või uute maksude kehtestamisega, vaid riigieelarve kulude kokkutõmbamisega. Selleks tuleb lõpetada kulude indekseerimine, vaadata üle kõik toetused ja teenused ning loobuda neist, mis ei ole vältimatult vajalikud. “Riigi kulud peavad majanduse võimekuse piiridesse ära mahtuma, mitte ennaktempos paisuma,” rõhutas Kaarelson.
