Lugedes Hannes Astoki (RE) arvamuslugu „Elurikkus valimisküsimuseks“ (TP.22.08), tekitas see mitmeid mõtteid ja äratundmisi. Kas Tartu on tõesti juba „valmis“ saanud , et muid olulisi teemasid (investeeringud) ei olegi vaja käsitleda ja tegeleme vaid „peenhäälestusega“?

Tuleb kuidagi tuttav ette, kas pole? Mitte, et elurikkus oluline poleks, aga kas on olnud otstarbekas ja väärtust loov tegevus Supilinna taguse „elurikka“ konnatiigiga pidev toimetamine vôi siis plaan suure parkla loomine sinna kõrvale, et „elurikkust“ vaadelda? Vôi siis hiljuti rekonstrueeritud tänavatele „elurikkuse“ tekitamine kohalike elanike parklakohtade arvelt? Südalinna pargi „elurikkuse“ plaanidest ei juleta enam rääkidagi. Aastaid tagasi riigi tasemel harrastatud „peenhäälestamise“ vilju sööme siiamaani – läbi pikaajalise majanduslanguse ja inflatsiooni ning viltu läinud investeeringute.

Tartu ei ole „valmis“ ja ma väga loodan, et ei saagi kunagi päris valmis, sest visioon – Tartu on rahvusvaheliselt tuntud innovatsiooni- ja ettevôtluskeskus, kus linnaelanike elatustase läheneb Pôhjamaade linnade omale, Tartus on kõrge elukvaliteet ja tark ning kestlik linnakeskkond, tihedalt koostöös tegutsevate ülikoolide ja ettevõtetega, kes loovad arengutingimused noortele talentidele hariduse, karjääri ja elukeskkonna näol – on ajas pidevalt arenev . Tartu peab saama „heade mõtete“ linnast „julgete tegude“ linnaks ning tõusma järgmise kümnendiga oluliseks innovatsiooni-, ettevõtlus- ja hariduskeskuseks!

Kuid – tõesti, väga tore – kust tuleb raha, küsitakse kohe! Pakun siinkohal ühe mõtiskluse ja võimaluse.

Tartu on alati olnud kultuuri häll ja süda. Tartu on andnud Eestile laulupeod, 393 aastase Ülikooli, Vanemuise – vanima teatri, kümneid väljapaistvaid teadlasi ja mõtlejaid, kelle jälg ulatub kaugemale Tartu ja Eesti piiridest. UNESCO kirjanduslinna tiitel ei tulnud juhuslikult – see peegeldab Tartu sajanditepikkust pärandit. Kuid kultuuri ja kunsti armastus ei tähenda, et iga särav idee vôi mõte väärib koheselt elluviimist. Viimastel aastatel ja ka praegu üha enam tartlastele kõneainet pakkuv südalinna kultuurikeskus SIURU on selle ehe näide – kaunis ja suursugune visioon, kuid vale ajastus.

Suur idee – kultuuripalee Emajõe kaldal

SIURU on kavandatud tõeliseks multifunktsionaalseks kultuurilitempliks. Projekt hõlmab umbes 4,5 hektarit südalinna maad, millest hoonestada lubatakse 50%. 

Hoone ise oleks muljetavaldav: ca 29 000m2 (ERM-34000m2), kõrgus kuni 58,14 meetrit. Sellesse koondataks Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseum, väärtfilmikinod, telestuudio, loovtöökojad, black-box saal, toitlustus ja raamatupood, 220 kohaga parkla…. 

Arhitektuurikonkursi võidutöö „Paabel“ (3+1 arhitektid) on esteetiliselt vaieldamatult tugev – see rõhutab avatust ja läbipaistvust, sidudes kultuurikeskuse rohelise linnaruumi ja Emajõe promenaadiga. Idee järgi peaks SIURU muutuma justkui uueks linna sümboliks – 21. sajandi Tartu visiitkaardiks.

Kuid, kulud mis aina kasvavad

Kõige suurem ja olulisem küsimus SIURU juures on raha, „mis teatavasti ei kasva puu otsas“. 2022. aastal hinnati projekti maksumuseks 73,7 miljonit eurot (koos käibemaksuga 88,4mln), 2025. aastal on prognoos juba 92 miljonit eurot. See tähendab ligi 25% hinnatõusu vaid paari aastaga. Rahastusmudel sätestab, et 67% rahastab Eesti Kultuurkapital, 33% jääb Tartu linna kanda, kuid „Piirmaksumus“ on lepingus fikseeritud ning iga kallinev euro jääb proportsionaalselt Kultuurkapitali ja Tartu linna kanda. Tartu linna osa kogueelarvest oleks praeguseks juba 34,4 miljonit eurot (KULKA ja Tartu linna leping 23.11.2022).

Linnajuhid on kinnitanud, et 92 miljonit on „lagi“, millest kõrgemale minna ei saa. Viimati kinnitas seda Eesti Ekspressis Aavo Kokk, keeldudes isegi mõtlemast kallinemise vôi plaan B peale. Kuid siinkohal tasub meenutada, et peaaegu iga suur avalik ehitusprojekt Eestis on viimastel aastatel eelarvest kallimaks läinud. ERM-i ehitusmaksumus kasvas ligi kaks korda võrreldes algsete plaanidega. Tallinna linnahalli kordategemise arutelud on veninud just seetõttu, et kulud kasvavad kiiremini kui otsustajad järele jõuavad. Ja siinkohal räägime ainult ehitusmaksumusest. Opereerimis- ja ülalpidamiskuludest, ehk „äriplaanist“ ei ole avalikult midagi kuulda, isegi hinnangulisi numbreid ei ole kuskilt leida. Kuigi teatava analoogina saaks aluseks võtta ERM-i kulusid, kuna hoone mahud on ligilähedased, kuid olulise vahega, sest ERM-i kulud katab riik (iga huviline saab Kultuuriministeeriumi valitsemisala kulueelarvega tutvuda vastaval kodulehel), SIURU kulud aga kes? Tihti kuuleb väiteid, et Kultuurkapitali raha tuleb ära kulutada, sest see on meile antud. Kuid ei ole seegi raha kellegi teise, kui vaid meie kôigi, ka tartlaste raha, mis on kokku kogutud meie maksueraldiste kaudu.

Kuid küsimus ei ole ainult suurtes summades, vaid selles, mida need summad Tartu ja meie tuleviku jaoks tähendavad. Linn peaks panustama praeguseks enam kui 34 miljonit eurot… Sama raha eest saab renoveerida mitmeid koole, ehitada uusi vôi uuendada lasteaedu, panustada innovatsiooni, valmis ehitada laulupeo hälli – Maarja Kiriku. Kui igat eurot tuleb lugeda, siis kas on mõistlik panna nii suur summa Klaaspaleesse – betoneerida meie laste ja- lastelaste, noorte talentide kümnete aastate haridustulevik?

Kultuur või koolid?

Arvukad tartlased, mitmed erakonnad on välja toonud, et riskistsenaariumis võib löögi alla sattuda just haridustaristu investeeringukavad. See ei ole liialdus – kui SIURU ehitushind peaks tõusma isegi vaid 5–10%, vôi ärimudel ebaõnnestuma(mis põhineb ebareaalselt kõrge renditulu ootusel) ,võib linnale langeda lisakoormus miljonites eurodes. Risk on aga suur, sest lõpetatud ei ole veel projekteerimistki. Hinnatõusu katmiseks pole aga raha kuskilt mujalt võtta kui hariduselt, sotsiaalhoolekandelt või taristult.

Ka laenamine on praeguse seisuga piiratud, sest hetkel on Tartul laene 181,4 miljonit eurot ja linna eelarvedefitsiit -12 miljonit eurot ehk 4,2% eelarvest, ületades ka Eesti riigieelarve praegust defitsiidi taset. Linna netovôlakoormus 62 % on rahandusministeeriumi sätestatud piirmäära lähedal (Lühiülevaade Tartu linna 2025.a.eelarvest).

Tartu seisab juba praegu silmitsi vajadusega renoveerida mitmeid vananenud koolihooneid, lasteaedu vôi ehitada uusi. Näitena, Ihaste elanikud ootavad juba enam kui viis aastat sealkandis puuduvat kool-lasteaeda . Praeguste plaanide ja tempoga läheb kõikide koolide ja lasteaedade renoveerimiseks 30 aastat (TP.10.07.2024). Kui raha läheb SIURUSSE, siis mille arvelt ja millal see kõik tuleb?

Siit kerkibki valus küsimus: kas Tartu ehitab Klaaspaleed raamatutele ja kunstile, samal ajal kui meie lapsed õpivad amortiseerunud koolimajades, lasteaedades ja vanemad koos lastega kõnnivad katkistel kõnniteedel kooli?

Kas Tartus on kultuuriruumist puudus?

Teatavasti tulenes Kultuuripalee esialgne ehitusvajadus eelkõige ju Linnaraamatukogu ja Kunstimuuseumi ruumiprobleemidest.

Aga kas on mõistlik ja vajalik ehitada lugemissaalid ja hoidlad Linnaraamatukogule, kui ca 300m kaugusel on suurepärane, renoveeritud TÜ Raamatukogu oma arvukate saalide, konverentsiruumide ja muu taristuga. Seda enam, et Linnaraamatukogus olevad 555 tuhat säilikut (raamatud ja auvised, ajakirjad) mahuvad lahedalt TÜ Raamatukogu 4milj.säiliku juurde hoidlatesse, kus hiljuti viidi läbi säilikute revisjon ja vähendamine. Ning ehk saab sellisel juhul rääkida ka koostööst ja sünergiast Raamatukogude vahel. Kui eelnev mõte ei sobi, siis oleks ju ka näiteks võimalus paigutada Linnaraamatukogu kôrvaloleva -Tartu Kaubamaja tervele 3 korrusele – milline avarus ja kättesaadavus….. Need võimalused saaks ju läbi analüüsida ja kalkuleerida, kuid ma olen enam kui kindel, et maksumus tuleb kümneid kordi odavam….Kui Linnaraamatukogul on just möödapääsmatu vajadus Kompanii tänava korrastatud ruumidest (ca 4 500 m2) lahkuda ?

Kunstimuuseumi „viltuse maja“ näitusesaalid vajavad kahtlemata täiendamist, aga ka siin on täiendus vaid ca 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel-ERM-is, oma suurepäraste galeriiruumide ja lisandunud B poole endise kohviku ruumide näol ning rääkimata suurepäraste tingimustega hoidlaruumidest meie hindamatute Pallaslaste kunstipärandile. Ja kui mõni külastaja soovib vahepeal mõnd raamatut lehitseda, siis sedagi saab ERM-i raamatukogunurgas lahedalt teha.

Vôi väärtfilmide saalid…..Kust tulevad nende täitjad? Kas suurepärase „vaibiga“ ja erilise olemisega praegune Elektriteater (kus ka praegu pole ülemäärast tungi )kolib siis Jakobi tänavalt iseloomutusse tavapärasesse saali ning samas on Tartus teisigi toredaid, ajalooga, aga praeguseks tühjaks jäänud kinosaale, nagu Athena vôi Ekraan.

Ning saalid-planeeritud 500 kohaline black-box saal, koos väiksema proovisaaliga, aga olemasolev Sadamateater, Tubina saal vôi Tartu Uue teatri ja ERM-i black-box….?

Ja kas ei vaja Tartu südalinn just elavnemist ja elavdamist läbi väikeste galeriide, kohvikute, butiikide, raamatukaupluste rohkuse, mis annaksid linnale värvika mitmekesisuse – mitte lükata kõik kokku, tsentraliseerida suurde „kultuuri-keskusesse“. Millegipärast meeldib ju meile kõigile jalutada ja istuda Itaalia vôi Prantsuse väikelinnade keskuste väikestel, elust pulbitsevatel tänavatel ja varjulistes parkides.

Kui vaadata reaalselt ja erapooletult, siis kultuuri-kunstipinnast Tartus puudust ei ole. Pigem on ehk probleem selles, kuidas olemasolevaid hooneid kasutada – sisuga täita ja koostöös arendada. SIURU ei täida mingit kriitilist „puudujääki“! Vastupidi – ilmselt hakkaks konkureerima nendega, kes täna juba päevast-päeva kultuuri viljelevad ja loovad.

Võrdlusi naaberlinnadega

Kui vaadata lähiriike, siis paljud teised linnad on pidanud oma kultuurimajadega sarnaseid valikuid tegema. Helsingis rajati Oodi raamatukogu 2018. aastal ning tõepoolest, see on saanud rahvusvaheliseks sümboliks ja linnarahva lemmikuks. Kuid projekti toetas oluliselt Soome riigi majanduslik jõukus ja Helsingi linna finantsvõimekus. Tartu linn ei saa end võrrelda Soome pealinnaga, mille eelarve on kordades suurem (ca 4 miljardit eurot). Riias on juba aastaid veninud kaasaegse kontserdimaja ehitus, sest kulud on lihtsalt liiga suured. Ka lätlased on pidanud endalt küsima: kas me suudame seda endale lubada? Vilniuses on samuti vaieldud uue rahvuskultuuri keskuse üle, kuid otsused on jäänud toppama majanduslike riskide tõttu.Need on näited, kus kultuuripaleede rajamine on kulukas ja riskantne isegi riikide pealinnades. Tartu, 98 000 elanikuga linn, peab veelgi enam mõtlema, kas me ei „hammusta liiga suurt suutäit“?

Poliitiline ambitsioon vôi kogukonna vajadus

SIURU projekti taga on kindlasti ka poliitiline soov, kas linnavalitsus tahab jätta endast maha monumendi – hoone, mis jääks aastakümneteks meenutama praeguste juhtide otsuseid. See on justkui inimlik, kuid kas ka linna ja linnaelanike parimates huvides?On oluline mõista, et kultuurikeskust ei pea tingimata ehitama „nüüd ja kohe“. Ideed saab ja võib alles hoida, kuid teostada siis, kui aeg on küpsem ja rahakott tunduvalt paksem. Praegu tundub, et pigem püütakse „võimalusest“ kinni haarata – kuna Kultuurkapital lubab raha, siis tuleb kohe ka ehitama hakata, kuid see ei ole ju piisav põhjus, et Tartu linn aastakümneteks kohustustega aheldada.

Praegu ei ole ôige aeg 

Keegi ilmselt ei kahtle, et Tartu vajab tugevamat kultuurisümbolit, aga ilmselt võiks endiselt küsida, kas Tartu vajab kultuurisümbolit taolise Klaaspalee näol. Kuid täna, mil inflatsioon sööb sissetulekuid, ehitushinnad muudkui tõusevad, majandus on enam kui 3 aastat languses ja Tartu linn oma eelarvega sügavas miinuses ning peab tegema raskeid valikuid hariduse ja sotsiaalhoolekande vahel – ei ole selleks kindlasti ôige aeg. Ettepanekuks oleks, lükata Tartu ja KULKA lepingulised kohustused edasi, kuni linna rahanduslik olukord seda võimaldab, vastavatele lepingu punktidele viidates.

SIURU idee on kaunis, aga praegu tuleks see panna „külmkappi“, et keskenduda hoopis sellele, mis loob tartlastele väärtust täna ja homme. Need on investeeringud tulevikku – meie talendikad noored, ôpetajad, koolid, lasteaiad, sotsiaalteenused, tänavad, jalgrattateed. Kultuur ei kao kuhugi, kui me ei ehita kohe uut Klaaspaleed. Kultuuri loovad inimesed, koostöö ja kogukonnad, vaba, loov mõtlemine ja tegutsemine, mitte betoonseinad.

Kokkuvôtteks

Tartu ei tohi langeda monumentaalse mõtlemise lõksu: „ehitame maja, küll kultuur tuleb“. Tegelikult peaks olema vastupidi – „ loome kultuuri“ ja kui meil on seda „ kultuuri“ nii palju, et seinad jäävad kitsaks, siis ehitame maja.Täna seisab Tartu linn valiku ees: kas investeerida oma inimestesse, hariduse tulevikku ja innovatsiooni, või siduda kümneteks aastateks rahakott ühe ambitsioonika projektiga.

SIURU võib ja saab olla tuleviku sümbol – aga mitte praegu. Praegu on aeg hoida pea külmana ja süda linnarahva poole.

PS. Muidugi vôiks olukord olla teine, kui Tartu linna asemel asuks projekti teostama ,koos Kultuurkapitaliga ,erasektor – meie ettevôtjad – nagu toimus uue Kopenhageni Oopetiteatri „Operaen“ puhul. Vaat see oleks tõeline PPP (Private Public Partnership) projekt uuema Eesti kultuuriloos.

Vahur Kraft ,Parempoolne, kultuurinautlejast tartlane