Viljandi
Lavly Perlingu kõne strateegiapäeval osalejatele
Oleme täna siin, et olla aasta pärast valmis. Kui valmis? Öelge teie, kas läheme püüdma medalit või lepime esiviisikuga? Ees on meeletu töö, aga ka võimalused, mille kaudu Eesti taas uueks luua. Selliseks, kuhu tullakse, ei minda, kus inimestel on usk tuleviku suhtes, kus nähakse võimalust luua ja kasvada, olgu see siis kodu, pere või ettevõte.
Järgmise 15 minuti jooksul püüan kirjeldada, kus me oleme, mis sihid me peaks paika panema ja kuidas siis selle Eesti uueks loomisega algust teha. Üldiselt üksikule, maailmast koju.
Eesti on justkui kolme suure tsunami ootel. Meie rahvastik väheneb drastiliselt, tehnoloogia, sealhulgas tehisintellekti areng ei jäta puudutamata ühtki eluvaldkonda, maailmakord on sajandi suurimas muutumises. Seejuures on nad kõik kolm korraga meie poole teel ning aega nende pärale jõudmiseni on vastikult vähe.
Võitle või põgene. Tsunamisid pole võimalik ära hoida, aga eesmärgi – ellu jääda – saab paika panna ja kahjusid vähendada. Hea on teada, et meist siin saalis pole kedagi, kes ütleks, anname alla, ärme isegi proovi. Ei, meid ei liidaks Parempoolsed, kui me kõik ei peaks oma ühise eesmärgina silmas Eesti rahvusriigi püsimist. Teate ju küll seda meie eesmärki – vaba, jõukas ja eestimeelne ühiskond, mis kasvab nii, et ühe inimpõlve jooksul on kõikide siinsete majapidamiste väärtus Soome ja Taani vahel. Ühelt poolt tsunamidest kõneldes, on siis ikka kohane rääkida helgest ja jõukast tulevikust? Jah!
Pole olemas lahendusi, mis pelgalt sündimuse abil rahvastiku jõudsalt kasvama paneks. Või kui on, siis igatahes mitte demokraatlikule kaasaaegsele riigile kohaseid, olgu siis hariduse piiramine naistele või rasestumisvastaste vahendite piiramine. Küll saab targa rände, julge assimilatsiooni, aga ka rea siseriiklike tegevuste kaudu tsunami mõju vähendada. Olgu siis need kiiremad planeeringud, mis aitaks noortel hoida lootust oma kodule, atraktiivne majanduskeskkond, mis meelitab siia raha ja talente, maksu- ja sotsiaalpoliitika, mis annaks noortele usku tulevikus väärikalt ära elamise võimalusse, mitte ei paneks siit neid põgenema, teades, et tänase ühe pensionäri asemel on neil tulevikus vaja ülal pidada õige mitu ja selleks oma teenitust suur osa maksudeks maksta.
Kas Eestis või Eestil on võimalus peatada tehnoloogia ja kõikide AI väljakutsete jõudmine meie ühiskonda? Ei ja seda me ju ei tahaks. See, kus meid on kandnud rahvuslik uhkus lisaks olümpiamängudele, edukale majandusele ja väljavõidetud vabadusele, on ju olnud meie digiriik. See tsunami on selgelt kanaliseeritav võimalusse olla paljudes asjades selles valdkonnas maailma esimene. Olgu siin kasvõi esimene AI juhitav linn. Oluline, et me spurdiks kohe. Võtaks sihiks, kelle peakorterit me selles valdkonnas siis ikkagi Eestis näha tahaks. Otsiks üles oma tugevused, näitaks neid, küsiks nendelt, mida nemad vajavad ja hakkaks looma.
Rahvusvaheliste suhete taustal peab just meie, Parempoolsete piiririigi doktriinist saama nii tugev plaan Eestile, et kellelgi poleks kahtlust – selle rakendamisel ei tehta diile Eesti üle, vaid ikka Eestiga. Majanduse ja julgeoleku kokkusidumine, puudutab see siis kaitsetööstust või nendega kaasnevaid valdkondi, esmaste liitlassuhete võrgustiku tugevdamine, Balti ja Põhjamaade võrgustikus eestvedaja rolli võtmine, vene mõjutustegevuse vastase võitluse totaalne tugevdamine – need on vaid mõned valdkonnad, millega edasi liikuda.
Kui me eelkõneldud tsunamit ära hoida ei saa, tuleb hinnata esmalt keskkonda, kuhu need tsunamid maabuvad ja siis otsustada, kuidas neile vastu hakata.
Räägime Eesti poliitikast. Kui taas metafoori kasutada, siis see on nagu laev, mis triivib. Mootor on väljas ja purjedes on tugev tuul vasakule. Seejuures sihiga on segased lood, sest näib, et tüürimees tahab lolli järjekindlusega viia seda laeva maale, kust teised põgenevad.
Teise maailmasõja järgselt, pärast sõjakoledusi, asus läänemaailm üles ehitama sotsiaalriiki. Riigisüsteemi, kus inimestele tuli muudkui appi riik. Kus riik korraldas ja sekkus. Hirmust juhtunu ees piiras ja reguleeris. Aeg läks, inimeste elujärjed paranesid, aga riigimudel ei muutunud. Nii juhtuski, et ka majanduskriisi ja koroonakriisi ajal rakendusid samad mehhanismid, kus muud ei tehtud, kui toetati ja lubati veel rohkem riigi tuge. Lõpuks näis juba paljudele täiesti normaalne „diil“, et las riik oma aparaadiga muudkui toimetab ja korraldab, inimestele jääb üha vähem vastutust ja seega ka vähem vabadust.
Sotsiaalriigi mudeli ehitamine on mitmed lääneriigid mõistma pannud, et see „diil“ enam ei toimi. Sealt vasakult lahkutakse, sest järjest enam mõistetakse, et mitte riik või kohalik omavalitsus, vaid ikka inimene ise teeb oma elu üle paremad otsused. Puudutavad need siis raha, peremudelit või käitumisharjumusi. Muide, seejuures ka halbu, aga valik ongi see, kas sekkuda ja muudkui lasta paisuda riigil tuhandepealiseks hüdraks, mis kõige taga. Või lasta inimestel ise vastutada, seejuures tagajärgedega. Olgu näiteks või suurema omaosalusega tervishoiusüsteem, mis arvestab inimese valikud ja samas jätab talle vabaduse ise oma elu üle otsustada.
See kõik pole pelgalt teoreetiline arutelu sotsiaalriigist. Eesti on täna selles lõksus, et eelmistel valimistel ajaloolise võidu võtnud Reformierakond üritab meid rumala järjekindlusega viia teele, kust teised tagasi pöörduvad, mõistes, et see ei toimi. Nende otsustamatus ja suutmatus on toonud meid tänasesse päeva. Just täna, paari tunni pärast, saab täis 10 miljardit riigivõlga, kolme aastaga on maksukoormus SKTst kasvanud 33,7% pealt 35,2%-ni. Meil on majandusseisak, inimeste ostujõud väheneb. Meid kimbutab Euroopa kõrgeim inflatsioon ja suurim noorte tööpuudus.
Reformierakonna tee, mida ilmestavad kõrged maksud, rohked toetused, riigi oluline roll inimeste eludes, pensionisüsteem, mis võis toimida oma loomise ajal sajand tagasi, aga mitte enam, sotsiaalsüsteem, kus inimestel pole valikuid, vaid on vaid jutt solidaarsusest, ei toimi. See tee on läbi kukkunud.
Kes ja mis on Reformierakonnale alternatiiviks? Kesk-Isamaa. Rohkelt õhku täis protestiparteide kooslus, mida iseloomustab vasakpopulism. Nende omavaheline tugev seotus kinnitab ühendatud väärtusruumi ja selle tulemusel väljendub poliitika ilmekalt täna Tallinnas. Kõikidele rohkelt toetusi. Perepoliitikas soovitused, mis kuuluvad ajalukku, kus naised suunati lastega koju. Hüvitised munitsipaal-aadelkonnale, avaliku rahaga vastutustundetult ümberkäimine.
Selline on tänane Eesti ja Parempoolsetel on kõige selle keskel oma roll. Kui Reformierakond siblib ja tirib tüüri sinna, kust teised lahkuvad ja Kesk-Isamaa puhub lihtsalt õhku, et liikuda vasakule, siis meie ülesanne on võtta tüür, käivitada mootor ja panna paika siht. Nüüd. Sest kohe algab taas kõik see, mis oli aasta tagasi – pöörane kõikidele kõige lubamine, mille tulemusel leiame end ühel hetkel sihitult karidelt.
Selle tumeda loo keskel on üksjagu helgust. Kui tahta, osata ja julgeda, siis ei pea paigale jääma nagu Reformierakonna teel või lihtsalt lõhkuma nagu Kesk-Isamaa tee.
On ka tee, kus me peame julgema võtta tänase riigikorralduse tükkideks lahti ja siis selle kaasaja tarvis taas kokku panema. Uskuge – need inimesed, kes tahavad ka sadade aastate pärast näha vaba ja jõukat Eestit, on olemas ja neid meie teenime. Uskudes, et parempoolsed lahendused, mis on kantud inimeste suuremast vabaduse määrast ja riigi vähenevast rollist, on see tee, mis toob ka tulevastele põlvedele kindlustunde tuleviku suhtes, väärika elujärje ja jõukuse.
Ma soovin, et just tänastest töögruppidest saavad alguse need arutelud, mis viivad meid konkreetsete plaanideni rahvastikupoliitika, maksukeskkonna, piiririigi doktriini osas. Ja oleme julged! Ärme kardame rääkida sellest, milline peab olema see punktisüsteem, mis siia talente ja oskustöölisi lubab? Millised on need assimilatsioonireeglid? Kas teeme lastehoiud, mis on ka öösiti lahti? Paneme Tallinna Ülikooli kinni? Loome tervishoiusüsteemi, kus vaid esimene tasand on solidaarne, aga sealt edasi vastutab inimene ise selle eest, millist tervishoiuteenust ta saab ja tarbib? Kuidas siis ikkagi tuleme toime riigieelarvega, kus käibemaks langeb 18 ja tulumaks 20% peale? Ning milline üldse saab olema AI ajastul Eesti maksusüsteemi mudel?
Hea uudis on seegi, et kui avate kolm aastat tagasi kirja saanud valimisprogrammi, siis kolmandik, julgen öelda, on meil täna olemas. Olime toona ajast ees. Olime ainsad, kes rääkisid majandusest ja kelle esimene punkt programmis oli kasv. Täna teevad seda retoorikas kõik. Kui meie haridusprogrammi eest panid ametiühingud meile kahe ja rohkem meid avalikku debatti ei kutsutud, siis täna räägivad eksperdid ja teadlased sama juttu.
Parempoolsed olid Eestile lahendust pakkudes oma ajast ees juba kolm aastat tagasi. Teame kõik, mis looduses vahel juhtub, esimestena muutuvad isendid saavad hukka. Või siis saabub arenguhüpe. Parempoolsed elavad ja mitte ainult, ka kasvavad.
Siin me oleme, et uuesti minna ja olla ajast ees, sest ainult ajast ees lahendused on need, mis meid väikese rahvusriigina aitavad igavesti püsida ja mitte pelgalt olles püsida, vaid õitseda, konkureerida maailma vägevatega valdkondades, kus meie oleme tugevad. Nii et ikkagi suund kasvule. Sellisele, mis on pikaajaline, püsiv ja naabritest kiirem ja küll me siis need tsunamid maandame ning muudame nende energia enestele kasulikuks.
