„Muutuvas maailmas võidab see, kes liigub kiiremini ja jõuab teistest ette. Mitmed edukad väikeriigid nagu Iirimaa, Iisrael ja Singapur on tõestanud, et õigeid valikuid tehes võib lühikese ajaga saavutada kiire arenguhüppe ning tõusta maailmas kõrgelt arenenud ning jõukate riikide esiritta. See peab olema ka Eesti tee“
Kas teate, kust pärineb see lause? Õige! Parempoolsete Riigikogu valimiste programmist. Kirja pandud aastal 2023.
Nagu needki mõtted, et globaalses konkurentsis läbilöömiseks peab Eesti valima eelisarendatavad valdkonnad, milles meil on eeldused saada maailma parimaks või et võtame eesmärgiks tõsta Eesti tööjõu tootlikkuse 2030. aastaks 100 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.
Olime ainus erakond, kes ütles, et kõige tähtsam on tugev ja kiirelt kasvav majandus. Käisime välja ideid kohaliku kapitalituru arendamiseks, erastamise uueks laineks, riigikapitalismi tiibade kärpimiseks ja varajõukuse kasvu soosimiseks.
Ütlesime välja, et Eesti maksukoormus on ettevõtlikkust kägistav – vaja on langetada tööjõumakse, viia tulumaksu alla 18%le, muuta sotsiaalmaks töövõtja maksuks, lõpetada dividendide topeltmaksustamine.
Muidugi tahtsime juba kolma aastat tagasi maksudebatti, aga polnud kedagi, kellega seda pidada.
Maksudebati asemel toimus ühis-valelik vaikimine pea kõikide tänaste parlamendierakondade poolt. Vaikiti ja valetati kahel rindel. Kõigepealt jäeti mulje, et helgete lubaduste katteks on raha olemas. Ning siis, et kärpida ega makse tõsta pole vaja.
Parempoolsed hoiatasid kolm aastat tagasi, et kui majanduskasvust ei saa meie poliitika prioriteet, ootab Eestit ees kaotatud kümnend. Täna peame kahjuks tunnistama, et peagi on pool kaotatud kümnendist juba “korda tehtud”, kui kasutada valitsust juhtiva Reformierakonna sõnavara. Eesti majandus on halvatud. Investorite ja tarbijate kindlustunne on olematu.
Mäletate, vahetult enne eelmisi Riigikogu valimisi, kui kõik piiramatut rahakülvi lubasid, küsisin: “kas kõik erakonnad on hulluks läinud?”. Kolm aastat tagasi jäi meie appikarje hüüdjaks hääleks kõrbes.
Mõistuse hääle kuulamise asemel lubasid kõik tänased parlamendierakonnad kulutada miljardeid. Lubati raha, mida ei olnud.
Reformierakond lubas tulumaksureformi. Hind 470 miljonit.
EKRE kiiret pensionitõusu, hind 415 miljonit.
Keskerakond käibemaksu erisusi, hind 430 miljonit.
Isamaa lubas peretoetusteks 230 miljonit ja õpetajate palkadeks ligi 300 miljonit.
Isamaa teise unistuse iga-aastasest miljardilaenust on Reformierakond siiski ellu viinud. Mõned nädalad tagasi ületas Eesti riigivõlg 10 miljardi piiri. Kohe pärast järgmisi Riigikogu valimisi kasvab riigivõlg üle 12 miljardi. See võlg tuleb tagasi maksta ja see tähendab, et igale perele kirjutatakse välja 18,5 tuhandene arve.
Täna ei küsi ma enam „kas“ vormis, et kas olete hulluks läinud. Täna ütlen ma selgelt – see hullus tuleb peatada. Süüdimatult laristades ei saa riiki valitseda!
Aasta pärast on järgmised valimised. Ma kutsun Eesti rahvast ülesse valvsusele. Tulekul on massiivne petukõnede laine. Need kõned ei tule teile mitte kuskilt kõnekeskusest, vaid nende samade erakondade juhtidelt, kes teile kolm aastat tagasi katteta lubadusi jagasid. Nad arvavad, et nad saavad seda taas teha.
Parempoolsete volikogu koguneb täna siin selleks, et panna kokku Eestile parem plaan. Meie eesmärk ei saa olla ainult allakäigu peatamine, hambad ristis ellujäämine. Elu Eestis olgu elamist väärt.
Iga põlvkond saab tunda maailmas üht “keerise hetke”, pööraselt kiiret muutust, tsükli vahetust. Täna on maailmas just täpselt see hetk. Iga tsüklivahetus tekitab võitjaid ja kaotajaid. Eesti inimesed ootavad, et meie riigijuhid saavad muutuste suunast aru ja oskavad teha valikuid, mis aitavad meil väljuda võitjana.
Selleks tuleb aru saada, mis on möödas ja mis meid ees ootab. Ma kuulasin nädal tagasi peaminister Kristen Michali sõnavõttu Reformierakonna uue visiooni esitlemisel. Peaminister ja tema erakond keeldub tunnistamast, et maailm meie ümber on muutunud. Nad arvavad, et kõik peab jätkuma endistviisi.
Minevikku klammerdumine on ohtlik. 1990-te aastate alguses oli meil sarnane valik. Siis ütlesid kolhoosiesimehed meile, et nii ei saa, et vanamoodi on õigem. Meie riigi toonastel juhtidel oli õnneks taipu valida tuleviku tee.
Mida ma silmas pean? Üks näide. Viimased viisteist aastat on valitsenud mõtteviis, et riik on targem kui inimene või loodus ning et valitsus suudab kõike meie elus planeerida ja juhtida, olgu selleks kliima või noorte mobiiltelefoni kasutus. Kõikjale sekkuv riik on loonud hunniku arulagedaid regulatsioone, mida me teame muuhulgas läbi lühendite ESG, AML ja GDPR.
Tegelik tulemus on aga hoopis vastupidine – keegi ei ole rohkem õnnelik ega rohkem kaitstud, hoopis vabadust on vähem ja riigis pettumust rohkem.
Parempoolsete volikogu ülesandeks on panna Riigikogu valimisteks kokku programm, mis viib Eesti jõukuse kasvu teele.
Anname vastused, kuulates oma ala parimaid, kõige kesksematele küsimustele kuues ühiskonna tuumvaldkonnas:
Esiteks, välis- ja julgeolekupoliitika.
Meie ülesanne on rahvusriigina püsima jääda ning hoida Eesti identiteeti. Meil ei ole võimalust olla naiivne, kuid olgem ausad, paljud meie lääneliitlastest seda on. Valitseb ootus, et päeval, mil lahkub Putin, on võimalik Euroopasse tuua tagasi rahu. Piiririigina teame meie ja teavad meie lähimad naabrid, et see ei ole nii. Seniks, kuni Venemaa eksisteerib impeeriumina, jääbki Euroopa elama järjest uute sõdade ootel, mitte rahus.
Impeeriumiga ei ole võimalik rahu teha, sest impeerium tahab laieneda. Seetõttu peab Eesti välispoliitika peamine eesmärk olema, koostöös ülejäänud Euroopaga, Vene impeeriumi lagundamine. Idee tasandil ja territoriaalselt. Soovime jõuda selleni, et Venemaa sõjamasin jõud raugeks.
Parempoolsed sõnastavad Eesti piiririigi doktriini. See tähendab esiteks meie sõjalise võimekuse kasvatamist mitte ühiskonna ja majanduse arvelt, vaid nii, et meie jõukus kasvab ja avatus säilib. Teiseks, koos lähimate naabritega NATO raames sellise formaadi loomist, mis tagab tingimusteta vastuhaku Venemaale.
Meie ülesanne on kindlustunde tagamine Eesti inimestele, et võtta maha sõjahirm. Eesti iseseisvuse ja terviklikkuse kaitsmisel ei kehti ühtegi sõjalist ega moraalset piirangut. Alustuseks aga tuleb konkreetsed asjad ära teha – riigipiir pärast kümmet aastat venitamist välja ehitada, naiste kaitseväekohustus seadustada, kaitsetööstuse rohelised koridorid jõustada.
Teiseks, majanduskasv ja riigikorralduse ümbervaatamine.
See on järgmiste valimiste kõige suurem teema. Parempoolsete hinnangul tuleb kokku leppida kahes küsimuses – majanduskasv ja jõukohane riigimudel.
Parempoolsed usuvad kasvu. Euroopa kiireim ja pikaajaline majanduskasv peab olema meie rahvuslik eesmärk. Kasv, mis on pikaajaline, püsiv ja naabritest kiirem. Vabadus ennast teostada ja võimalus jõukaks saada innustavad arengut ning teevad meid rahvana tugevaks. Ja ega siinkandis elamine polegi nõrkadele. Just tugevate juurde tullakse, nõrkade juurest minnakse. See käib nii inimeste kui investeeringute kohta.
Parempoolsed on ainus erakond, mis julgeb välja öelda, et teise maailmasõja järgses Euroopas riigikorralduse standardiks kujunenud sotsiaalse turumajanduse mudel enam ei tööta. Oleme elanud utoopias, et isiklik pingutus ja vastutus ei ole vajalik, sest riik tagab ümberjagamise teel kõigile mugava äraelamise.
Kuhu oleme jõudnud? Need, kes endiselt pingutada tahavad, näevad võimalusi mujal. Euroopa aga seisab paigal ja rahuldub keskpärasusega.
Meil tuleb sotsiaalriigi mudelist lahti lasta ja riigi rolli radikaalselt koomale tõmmata. See annab inimestele rohkem vabadust. Parempoolsete plaan on maksukoormuse järsk vähendamine, erastamise uus laine ja regulatsioonide kärpimine.
Majanduse kasvutsükli käivitamiseks aga sellest üksinda ei piisa. Peame taastama julguse võtta riske ja teha asju esimesena, mitte kopeerida turvalist keskmist.
Kolmandaks – demokraatia, vabaduste ja õigusriigi kaitse.
Vabadus teeb inimesed õnnelikuks, paneb looma. Peresid, ettevõtteid, kodusid. Demokraatia annab noortele usu tulevikku. Õigusriik kindlustab usalduse nii riigi sees kui ka riigi suhtes.
Iga inimestelt võetud vabadus tähendab vähem kaitstud riiki, sest vabade inimeste usk vabadusse kui väärtusesse ja seeläbi vabasse riiki on see, mis paneb inimesi vabaduse eest seisma.
Demokraatia algab erakondadest. Vaid erakonnad, kes on demokraatlikud, suudavad seista demokraatia eest riigis. Päriselt. Avatus ja läbipaistvus on mõtte- ja tegutsemisviis, mitte jutupunkt.
Kui demokraatias algab kõik erakondadest, tuleb ellu viia erakondade rahastamise reform, mis teeb erakondade rahastamise läbipaistvaks, paneb erakonnad pingutama kaasatava eraraha nimel, suurendab ERJK volitusi ning võimaldab valemängijad vahele võtta ning häbiposti saata.
Parempoolsed usuvad, et just inimene ise teeb parimad otsused ja valikud. Mitte riik, kohalik omavalitsus, ministeerium ega ametnik. Ka vabadus eksida on vabadus ja kuulub vaba ühiskonna juurde. Kui eksimus on suur, tuleb vastutada, kui eksimusel on tagajärjed, tuleb inimesel endal nendega tegeleda.
Vabaduste piiramise tuhin, mis viimastel aastatel aset leidnud, küll turvalisuse, küll hariduse valdkonnas, on hirmuäratav. Ja siis veel kihk kasutada inimeste käitumise jälgimiseks kaameraid ja droone ning lubada ametnikele juurdepääsu pangakontodele. Kuigi peaksime seisma hea hoopis selle eest, et igaühel oleks digiajastul võimalik omada pangakontot, mis on ju, olgem ausad, tänapäeva maailmas inimõigus.
Bürokraatia kärpimiseks ei piisa vaid olemasolevate regulatsioonide vähendamisest. Uutele regulatsioonidele tuleb välja kuulutada moratoorium. Asutuste arvu, millel üldse on õigus uusi norme ja regulatsioone välja töötada, tuleb vähendada.
Demokraatia, vabadused ja õigusriik teenivad tuleviku põlvkondi. Iga aasta jaanuaris võime ahhetada uue negatiivse sündimusrekordi üle. Isamaa ja Keskerakond, kes tänaseks selgelt samas väärtusruumis, pakuvad seepeale välja taas rohkem sünnitoetusi, paljulasteliste toetusi. Kõlavad soovitused naistele jääda koju, tuletatakse meelde “naiste rolli”.
Parempoolsed jäävad selleski teemas truuks vabadusele. Iga inimese õigus on teha oma valikuid ise. Isamaa populistlikud lausalised toetused ja tagurlikud normid kahaneva rahvastiku probleemi lahendusena on alandavad ja sobimatud.
Kui me tegelikult tahame rahvastikutrendi positiivseks muuta, siis tuleb vabaneda tabudest. Meie julgeme rääkida süsteemi muutmise vajadusest, sest vananeva rahvastiku tingimustes pole mõeldav, et lükkame seniste põlvkondade heaolu kindlustamise koormana sündivate põlvkondade õlule. Pole mõistlik peita pead liiva alla sellegi eest, et kui tahame rohkem lapsi, siis on tänapäevasteks võimalusteks ka surrogaatemandus, viljatusravi kättesaadavuse parandamine ja samasooliste paaride lapsendamisvõimalused.
Lisaks sündimusele peame rääkima juhitud rändest. Parempoolsed pakuvad iganenud kvootide asemele välja punktisüsteemi, mis võimaldab meil rännet suunata. Uuringud näitavad, et demokraatia ja isikuvabadused teevad paljudes riikides vähikäiku. See paneb parimaid nendest riikidest lahkuma. Meie võimalus on pakkuda neile, kellel on kas võimeid või jõukust, teostada end Eestis, rajada siia oma kodu ja saada eestlaseks. See on Parempoolsete assimilatsioonipoliitika, mis kõlab nagu omaaegne “American dream”. Kutsume Eestisse vaid neid, keda meie vajame ja kes on valmis omaks võtma meie kombed ja reeglid.
President Alar Karis rääkis oma aastapäevakõnes, et pere loomiseks on vaja anda noortele rohkem kindlustunnet. See algab võimalusest osta oma kodu. Praegu oleme liikunud vales suunas. Ehitusbürokraatia, lõputud menetlused ja planeeringuid pidurdav aktivism muudavad ehitamise kalliks ning kodud peredele kättesaamatuks. Siin tuleb teha valikuid, sest kõike korraga ei saa. Kaitstes miljööd, muinsusväärtust, maastikku või keskkonda, ei tohi unustada, et vajame ruumi ka inimestele.
Neljandaks, haridus ja kultuur
Haridussüsteemi ainus eesmärk peab olema Eesti noortele maailma parima hariduse andmine. See tähendab nende konkurentsivõimet. Hea haridus sisaldab endas nii teadmisi, oskusi ise elus hakkama saada kui ka vaimset tugevust.
Minister Kristina Kallase juhtimisel on Eesti hariduselu liikunud vales suunas. Koolipidaja, koolijuhi ja õpetaja vabadusi ja võimalusi on piiratud. Selle asemel on tulnud ministeeriumi käsulauad, millega on jõutud absurdi: koolitundide algusaeg kõigile samaks; soov korraldada mobiiltelefonide kasutamist koolides; söögivahetundide ja koolihoovi muru pikkuse ettekirjutamine Kihnust Tallinna kesklinnani. Paberimajandus ja aruandlus koormavad õpetajaid.
Parempoolsed pööravad tsentraliseerimise tagasi. Meie filosoofia on lihtne: õpetajal olgu koolis vabadus ja autoriteet õpetada, koolijuhil vabadus ja võimalus koolielu juhtida ning koolipidajal vabadus kujundada koolivõrku just oma linna või valda silmas pidades. Soovime koolikorraldust, kus palga lepivad kokku õpetaja ja direktor, mitte minister ja ametiühing. Ning õpetajat hinnatakse mitte elsagretškinaliku karjäärimudeli alusel, vaid töö tulemuslikkuse pinnalt.
Tasuta kõrgharidus ei ole jätkusuutlik. Parempoolsed peavad oma kohuseks koos kõrghariduse reformiga välja pakkuda ka tudengitele pakutav stipendiumide ja õppelaenude süsteem.
Tööandjad ja ülikoolide juhid on rääkinud meile kolmest suurest probleemist – baasuuringute kõrval vähene rakendusuuringute hulk, reaalse innovatsiooni jõudmise raskused teadusest rakendusse ja bürokraatia, mis takistab ülikoolidel teaduspotentsiaali maksimaalselt ära kasutamast.
Kõige valusam küsimus taandub aga ka kõrghariduse reformi puhul sellele, kas Eesti võimuses on pidada üleval kõiki tänaseid ülikoole. Tunnistades, et kui paarikümne aasta pärast on meil vaid ühe ülikooli jagu lapsi, siis tuleks ehk juba täna otsustada, millisest ülikoolist me loobume. Me peame seda julgema. Kõrghariduse kvaliteedi mõõdupuuks pole mitte ülikoolide arv, vaid meie ülikoolide kuulumine maailma 100 parima hulka.
Samuti peab meie ambitsioon olema kuuluda oma kultuurieluga maailma tippude sekka. Kultuur elab ja areneb ennekõike jõukas riigis. Sellises, kus inimestel on võimalusi ja tahtmist kultuuri nautida. Selleski võiks kokku leppida, et tasuta kultuuri pole olemas. Parempoolsete ülesanne on välja pakkuda parempoolne kultuuripoliitika, mis väärtustab parimate pingutust igas kultuurivaldkonnas. Kõigile võrdselt ja näpuotsaga pole õiglane.
Viiendaks, sotsiaal- ja tervishoid
Meile on aastaid pähe määritud suurt vale, et kõik sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi haavad aitab ravida süsteemi raha juurde valamine. Kogu aeg on puudu ja mida edasi, seda rohkem.
Meie tervishoiukorraldus on liigselt riigikeskne.
Vananeva ja kahaneva rahvastiku tingimustes arstiabi kättesaadavuse säilitamine ilma inimeste suurema omaosaluseta ei ole aga võimalik. Kehtiv ühele sambale, solidaarsele tervisekindlustusele tuginev süsteem tuleb asendada kahesambalisega, kaasates erakindlustuse.
Samuti peab karm pilk süsteemi sisse andma vastused sellelegi, kas kõikide võimekuste hoidmine on parim patsientide vaates või tuleb teatud võimekuste puhul välja arendada hoopis rahvusvahelisel võrgustikul põhinev süsteem.
Parempoolsed toetavad õiglast sotsiaalsüsteemi. Mitte sellist, kus toetusi makstakse kõigile üksnes grupikuuluvuse alusel, vaid sellist, kus toetatakse ainult abivajajaid.
Me peame rääkima ka pensionitest. Karm tõde on, et praegu tööl käiv põlvkond ei saa loota sellele, et nende pensionipõlve eest hoolitseb vaid riik. Seda koormat, kus meil on töölkäijate kohta rohkem pensionäre, ei saa üle kanda meie lastele. Ise tuleb võtta suurem vastutus. Otsuseid tuleb teha juba täna, luues võimaluse tööandjapensioniks ja laiendades erakindlustust. Ja riiklikud pensionid tuleb lahti indekseerida, et korrastada süsteem, mis on populistide poolt erakorraliste pensionitõusudega rikki aetud.
Riik läheb appi neile, kes on tegelikult hädas. Ehitame üles maailmas ainulaadse vabatahtliku sotsiaalkaitse lähisuhtevägivalla ohvritele. Samuti loome süsteemi, kus laps ei pea kannatama, kui üks vanematest on ta jätnud toeta. Riik võtab kohustuse lapse ees endale ja nõuab selle kohustust eiravalt vanemalt välja.
Kuuendaks, tehnoloogia ja innovatsioon
Parempoolsed on tehnoloogia usku. Oleme Eestis uhked oma digiriigi saavutuste üle ning kiidame, et meil on kõige rohkem ükssarvikuid elanike kohta. Ometi kipume tehnoloogia kasutuselevõttu kästilema üksnes administratiivse tööriistana, mitte teadliku poliitilise valikuna.
Aga just poliitilistest valikutest sõltub Eesti võimalus jääda maailma muutvas tehnoloogilises pöördes liidrite sekka. Ma pean tulema tagasi riigimudeli teema juurde. Tehnoloogiline areng ja maailma muutvad ideed ei käi mitte kuidagi kokku ülereguleerimise ja vohava riigiaparaadiga. Eesti eelmine tehnoloogiasööst sai teoks ajal, mil vabadusi oli rohkem ja reegleid vähem. Seda on vaja ka täna. Kiire arengu eeldus on vabadus.
Eesti kui digiriigi tugevused saab rakendada maailma muutva tehnoloogilise hüppe teenistusse. Teadlaste, poliitikute ja tehisintellekti valdkonna erasektori koostöös tuleb leida valdkonnad ja tegevusalad, mida eelisarendada, eesmärgiga saada neis maailma parimaiks.
Meie tugevused annavad Eestile võimaluse olla tulevikutehnoloogiate katseplats. See omakorda tähendab võimalust juba kolme aasta pärast olla peakontori asukohaks kolmele AI rakendusi arendavale ükssarvikule.
Need kuus läbikäidud teemat on kui kuus paati keset tormist merd. Just sel tsüklivahetuse pöörasel ajal on oluline, et neil paatidel on varustus ja siht, et Eesti riigijuhtimisel hoitaks tüüri ja teataks sihti. Sest olgem ausad, lisaks tuultele ja tormidele triivivad neid paate kolm suurt hoovust, mille vastu ei saa, aga mille ärakasutamine loob Eestile kui väikesele paindlikult piiririigile tohutult võimalusi.
Kogu läänemaailm on täna justkui kolme suure hoovuse mõjuväljas. Eesti on osa läänest. Vähenev rahvastik, maailmakorra muutumine ja tehisaru jõudmine igasse eluvaldkonda on kolm globaalset muutust, mis ei jäta meist kedagi puudutamata.
Eesti valik on kas lasta neil hoovustel end triivida „kuhugi“ või seada siht ning kasutada hoovust energiana jõudmaks sinna, kuhu meie ise tahame minna. Unistades, millega Reformierakond lubas eelmisel nädala tegelema hakata, sihtkohta ei jõua.
Need kolm hoovust on meieni jõudnud, aga veel ei ole me nende meelevallas. Veel sõltub meist endist, kuhu me jõuda tahame ja veel on meie endi kätes, millised on need „ellujäämistehnikad“ ja „esmaabikarbid“, mis meid nende hoovuste toel viivad ikkagi vaba ja jõuka Eestini, mitte ei triivi meid ääremaa vaesusesse.
Mitte ellujäämine, vaid vaba, jõukas ja eestimeelne ühiskond on see meie siht. Eesti, kus kõikide majapidamiste netoväärtus ulatub ühe inimpõlve pärast Taani ja Soome vahele. Kõikidel parem elujärg.
Kokkuvõttes, head volikogu liikmed, Parempoolsetel lasub vastutus pakkuda välja plaan Eesti tulevikuks. Teeme koostööd oma ala parimatega, kuulame valdkondade tippe, vastutuse pakutava plaani eest võtame enda kanda.
